— 37 —
minule! Tohtriabi on minu wasta tühipaljas. Wiimati lubas küll päratu palga sellele, kes piima terweks teeks, aga oodaku! Asi on küll iseenesest kerge, aga inimesed on püsti rumalad, nad teewad tühja tempu, jätawad õiged rohud kõrwale. Ep oleks muud tarwis kui rohuaia taha ojale minna, seal ujub hall madu; teda tarwis kinni püüda, ära põletada, tuhk lehmadelle wee hulgas juua anda: siis oleks minu wõimus piima üle kadunud, mõisnik wõiks piima, wõid, juustu süüa ning müüa. Aga see’p see wiga, et keegi seda ei tea. Sunduseta mina oma kohta ei jäta.“
Nõnda rääkisiwad nimetatud kolm tonti. Seisiwad raasuke aega, siis küsis Ristirahwa Risu: „Noh, kas läheme ka lootsiku alla wanale asemelle puhkama?“ — „Ep ole tarwis,“ kostis Tühi Kere, „nüüd läki igaüks oma ametisse, waewakem oma isandaid ja kolme kuu pärast tulgem jälle siia kokku!“ Ütles ja kõik kolm läksiwad paadi pealt üks ühele, teine teisele, kolmas kolmandale külgi. Saiwad nemad ära läinud, siis alles sai Hans lootsiku all mahti julgeste hingata, sest seni ajani ei julgenud ta seda teha ja häda talle, kui kurjad waimud wähematki kohku, kahku temast oleksi-
