— 38 —
wad kuulnud! Oli seda ka Hans aru saanud. Nende nimedest, nende juttudest mõistis Hans, et nad muud ei olnud kui wana sarwiku sulased, kes häda, waewa ja wiletsust inimestele sünnitawad, kellel muud tööd ei ole kui waewata ning piinata, kellel muud rõõmu ei ole kui walu, waewa, ahastust, oigamist pealt waadata ning kuulata. Mida suurem walu, seda parem nende meel, mida enam ahastust, mida enam piina, oigamist, seda suurem nende rõõm, lust ja naer. Aga nüüd oliwad nad ära, Hans hirmust wäsinud, muud kui heida pikali, ah jah, ta oli juba pikali, ja hakkas põõnutama.
Paraja keskhommiku ajal ärkas Hans unest, tahtis üles tõusta, lootsiku lagi kurjategija madalas, karlaksti! mööda pead. Õhtune lugu kargas meelde tagasi, mees tõstis paadi teise ääre üles, puges wälja, waatas, taewas hiilgab ikka weel, ütles: „Ikka olen elus, ep ole nad kurjad nahad mind ometi mitte nahka pannud!“ Mõtles siis selle loo korra weel ilusti järele, iseäranis kurjade loomade wiimased sõnad, et keegi seda ei teada ja et nende õnn kaua kesta. Lõi siis oma wana tolmuga kaetud takuste pükste peale ja ütles: „Aga mina olen mees, kes kõik need asjad teab! Mina
