— 39 —
lähen kohe rikka haige juure, ehk saan raha leiba osta ja urtsikut ehitada. Mis tühja ma koju hulgun? Wõi ma sealt leiwa raasu leian? Külap mõni halastab teel mu peale.“
Läks üle raba suure tee peale wälja, mööda maanteed edasi. Kõrts tuli wasta. Hans ka uksest sisse. Kõrtsi tagakambris istus parajaste wiina pudelite ees see tohter, kes ikka terwist toomas oli, aga ometi mitte ei olnud toonud. Praegu jutustas ta kõrtsi rahwalle haige lugu, nimetas koha ja mõisa, kauguse ja maantee pikkuse ning ütles: „On tall wisa hing! Ma usun, mitte kasski selle waewa all kaua ei wangitseks, aga tema mees heitleb iga päew surmaga, ei sure siiski. Annan talle küll rohtu, aga mis see aitab? Surma wasta ma ometi midagi rohtu ei tea ja et ta sureb, on selge kui päike taewas. Aga mis ma sest tema nina peale hakkan kirjutama: wana Rahakas wõib weel ikka mõnegi weeringi enne surma minu tasku weeretada, tõutan sellepärast iga kord teda terweks teha.“ Hansul oli hea meel, et aru kätte sai, kuhu minna, jättis tühja kõhu tännitama, läks otse teed üle raba ja läbi metsa Rahaka mõisa. Tormas kohe suure saksana suurest trepist ülesse. Tuapoiss kuulis kobinat, jooksis
