— 40 —
wälja waatama, kes suur grahw wõi paron tuleks. Nägi Hansu ülesse roniwat, käratas kohe: „Mis sina hilpharakas siin teed? Kasi kööki, köögitüdrukud ehk wiskawad sulle midagi!“ — „Kudas sa lurjus tohid mind hilpharakaks sõimata?“ kostis Hans toreda healega. „Mina olen põhjatu kuulus tohtri herra; kuulsin teie herra haigusest, sõitsin siia teda terweks tegema. Teine pool raba metsas tuliwad rööwlid mu kallale, wõtsiwad tõlla kõige hobustega, mu rahakotiga, jah, mu riidedki seljast, aga ma ise peasin alasti jooksma. Üks saunamees nägi mind jookswat, andis mulle, olgu terwe, selle särgi, need takused püksid ning selle wana kuue tüki selga. Aga nüüd ütle ruttu, kas herra weel elab? Kui ta elab, teen terweks, kui surnud, ei aita enam minugi abi.“ — „Elab ikka küll weel, aga mis teiegi, auus tohtri herra, temale wõite teha? Siin on kõik tohtrid ära käinud, ei terwist kuskil.“ — „No mina tahan tema terweks teha, wii aga mind ta juure!“ Tuapoiss pidi sõna kuulma ning Hans kõmpis kõrgest uksest sisse. Läks herra woodi ette. Oh sa heldene aeg! See oli kuju! Just surma kutsar täieste! Paljas luu ja nahk ning juuksed peas. Nina päratu pikk,
