— 41 —
palged ära wajunud, silmad aukus kui kustunud küündlad, lõug teraw, kõik koltunud ning kahwatanud kui tubaka leht. Käed kokku kuiwanud, käsiwarred kui kuueaastasel lapsel ja seal juures wäriseb mees kui haawaleht ning külm higi woolab mööda põski ning käsiwarsi maha. Hans teretas teda ning küsis, kas herra ei soowiks terweks saada. „Oh, mina tahaksin, aga on wõimata!“ kostis haige, „mind ükski asi ei aita!“ — „Mis teie annate mulle, ma teen teid terweks?“ küsis jälle tohter. — „Mis iial nõuate?“ kostis Rahakas. — „Kas lubate mulle mõnda sada taaldrit anda?“ — „Tuhandid, tuhandid, tehke aga mind terweks!“ ägas haige. Hans ruttu aeda waatama, kas leiaks ristteed ja saksahaawa. Käis tüki maad, risttee wasta, astus üle tee, saksahaaw ees. Kõndis kiireste tagasi, hüüdis mehi: „Ruttu, ruttu, köied ja labidad kätte, tulge, tõmmake see saksahaaw maha, tema juurte all kaswab terwise rohtu!“ Käsk täideti, puu ümber kaeweti kraaw, puu latwa wisati köied, tõmmati pikali karpranttsti! Puu langes, konn kargas. Hans karnapsssti! reitest kinni, pistis tasku. Pusis siis tükk aega juurte kallal, nagu otsiks sealt terwise rohtu ning pistiski mõne
