— 43 —
saksa kombel üles, läks oma haiget waatama: haige juba sängist wäljas, nägu ju kui päris inimesel, wähe punagi palge nukkidel. Teretasiwad ja jälle rüüpas herra konna-leent ning kosus silma nähes. Kolmanda päewa lõuneks jõi wiimase kui tiba ära ja oligi terwem kui „purikas Paluwere jões“: noor, tugew, priske, ilus, jumekas kui peigmees kunagi. Nüüd oli herra süda rõõmus ning meel hea. Ta ei teadnud, kuidas tohtrit tänada. Andis talle sadatuhat rubla hõbe- ja kuld-raha. Aga et tohter seda ep oleks jõudnud kanda, andis Rahakas talle wankri ning hobuse ning sulasegi hobust ajama. Nüüd sõitis edasi. Lähemas kõrtsis kuulas järele, kus grahw elamas oleks, kelle hobusid luupaene tallamas käiwat. Sai kuulda ning käik sai sinna külge käänatud.
Grahwi lossi ette jõudes laskis grahwile teada anda, et ta kuulus arst olla ning olewat tulnud tema hobusid terweks tegema. Grahw laskis teda kohe ette kutsuda ning küsis tema tohtri tunnistust näha. No mis nüüd heaks nõuuks? Hans jutustas sellesama jutu, mis ta Rahaka mõisas oli jutustanud, lisas juure, et siis ka kõik tema tnnnistuskirjad ära warastatud. Aga
