— 46 —
ametnikku kõndiwat. Küsis pärast teretamist: „Kas teil ei ole siin mõisas mitte suur kari! Mina olen juustu tegija, tahan siia ametisse tulla, selli jätsin wanasse kohta.“ — „Jah, kari on suur küll,“ kostis walitseja, sest tema ta oli, „aga mis see kõik awitab? Mis piim lüpsetakse, wenib kui ämbliku siid, ehk läheb kohe kokku, koore kirmet peale ei tule ja tihti on see puder, mis piima lännikutes seisab, nii ussa täis kui ema teder, kui Jaanipäeva aeg kütist koristamata on ägeda päikese käes kolm päewa metsas maas olnud. Sedagi ei söö muud kui wiska auku.“ — „No kas siis abi ei leita?“ küsis Hans. — „Ei leita. On küll kõik rohud ja ohud ära katsutud, kõik arstid ja tohtrid on arstimas, kõik targad ja nõiad ohutamas käinud: ei abi kuskil! Küll meie herra lubab wiis kord wiis kõige paremat lehma ja hulga raha terweks tegijalle, aga ei ole aitajat.“ — „Aga mina tahan aitada!“ tõutas Hans. „Mina olen tohter, kes tõbed parandab, mis teised enam ei wõi. Just lehmade pärast ma siia tulingi. Juhatage mind herra juurde.“ Walitseja juhatas, Hans läks, herral oli hea meel, wangutas küll pead, aga tõutas ometi,
