— 47 —
kui töö korda läinud, walitseja tõutatud palka wälja maksta. Hans läks rohuaia taha. Kuulis wõsa taga wulinat, läks waatama, oja hoowas mööda. Wahtis natuke aega. Hall madu põesas sisisema, põesast wälja, karsulllps! ojasse ujuma. Hans tegi ruttu lepa lõksu, pani mau saba pidi wahele, wiis kööki, põletas ära, korjas tuha karbikese sisse. Laskis siis päratu torre wett täis winnata, raputas karbist tuha tõrde, segas hästi segamini, andis igale lehmale juua, kuni tõrs tühjaks, iga lehm küll saanud. Pobises ka sõnu, et arstimine rahwa silmas taga mõnusam oleks. Käskis siis õhtul lüpsi ajal waadata, kas piim weel weniks, kas weel kuida enne, kokku läheks, kas weel ussid sadandella ja tuhandella sees sigineksiwad. Lüpseti: piim terwe. Kurnati pütti: ei läinud paksuks paigastki. Oodati hommikuni: rõõsk koor peal, ep olnud ussi poegagi sees. Mõne päewa pärast oli mõisas paremat piima tõrrega ehk waadiga wiia, leiwaga ehk leemega süüa. Herral hea meel: andis Hansule wiis kord wiis paremat lehma, kaks härga peale kauba, raha ei hakanud lugemagi: kulda andis kamaluga, hõbedat kühweldas kühwliga. Hans nõudis ka
