— 4 —
see ööde walgustamise eest hoolt kannaks. Wanataadi käsku kuuldes sammus Ilmarine oma seppapatta, kus ta enne juba taewatelgi tagunud, wõttis hulga hõbedat ja walas sest mehise ümmarguse kera walmis, kuldas paksu kulla korraga ära, pani tulukese sisse ja seadis siis taewatelgile rändama. Selle peale tagus ta tuhanded tähed, tõmmas särjesapiga üle ja wiis nad wõlwile igaühe oma paigale.
Koguni uus elu algas nüüd. Nii pea kui wend päikene looja läks ja Hämarik tema puhkama juhatas, tõusis taewa serwal kuldne kuu, astus sinisel wõlwil edasi ja walgustas niisama heledaste ööd nagu päike päewa. Ja tähtede tuhanded särasiwad ja hiilgasiwad ta kõrwas ja saatsiwad kuud otsegu kuningat tema teekäigul, kunni ta wiimaks teine poole taewa äärde jõudis. Siis tõttasiwad tähed rahule, kuu astus telgilt maha ja Koit läkitas päikese tema asemelle maailma walgustama.
Nii säras ja hiilgas ühesugune walgus öösi kui päewa kõrgelt wõlwilt maha. Kuu ise oli niisama selge ja puhas kui päikene; üksnes sarnast soojuse jõudu ei olnud temal mitte. Päewa põletas päikene sagedaste nii kangeste, et tööd ei wõinud teha; seda arm-
