— 49 —
on üks wana toop, panen kuldraha täis, loen järele, kui palju on. Kaksteistkümmend toopi lähewad külimittu, siis arwan järele, kui palju külimitus ja pärast kõigis külimittudes kokku on. Kui sedasama hõberahaga teen, saan aru kätte, kui palju mull ülepea raha on.“ Aga et tall enesel külimittu ei olnud, saatis ta karjapoisi rikkalt wennalt paluma. Sai kuld ning hõbe mõõdetud, saatis külimitu tagasi. Tõnu kohe waatama, kas märku maha jäänud. Leidis mõne wäikse kuld- ja hõbetüki. „Tohoo pagan!“ mõtles ta, „kes tont talle nii palju raha on annud, et külimituga saab mõeta, pealegi weel hõbedat ja kulda, oleks weel waskegi? Lähen ometi, waatan; ta peab mulle ütlema, kust ta sai; ma lähen ka sinna, saan ka.“ Läks ta tuhat nelja sauna juure, nägi tõlla ja hobused, lehmakarja, teenrid, Hansu enese kulla ja hõbe huniku ees. „Kuule Hans“, küsis Tõnu, „kust sa selle raha, selle tõlla ja need loomad said?“ — „Kust ma sain, läksin merele õngitsema, wihm hakkas sadama, nägin, paat kummuli kaldal, pugesin alla, öösel tuliwad waimud, ütlesiwad mulle, kus rahahauk, läksin, kaewasin wälja ja rahaga wõib kõik saada, mis süda kutsub.“
