— 50 —
„Kas nad alati sinna tulewad, need waimud?“ — „Kolme kuu pärast tõutasiwad tulla, — ah jah, tulewal ööl nad tulewad.“ Ei Tõnu enam oodanud, läks ruttu merele, wõttis õnge lati selga, püüdis kalu kunni õhtuni, puges siis, et küll mitte wihma ei sadanud, lootsiku alla.
Öösel nägi Hans omal asemel, mis tall tänagi weel saunas oli, unes, kuidas Tühi Kere, Ristirahwa Risu ja Waewawalmistaja kuida minewalgi korral paadi juurde kokku tuliwad. Aga kui käekäigu järele küsiti, anti kurwad wastused. Tühi Kere ütles: „Minu õnn on otsas: tuli põhjatu tark tohter, keetis konna, tegi Rahaka terweks, nüüd ep ole mull midagi teha.“ Ristirahwa Risu ütles: „Minu rõõm on rikutud: Määratu tark tohter tuli, lõi talli ukse peale risti, mina olen ametita ja leiwata.“ Waewawalmistaja ütles: „Minu teenistust tehti tühjaks: arwamata tark arst tuli, püüdis ja põletas halli mau, tegi piima terweks.“ Ulusiwad raasuke aega, siis ütles Tühi Kere: „Läki ka paadi alla, on ometi meil peawarigi siis omast käest!“ Läks lipssti! serwa alla, leidis Tõnu eest ja hüüdis: „Tulge, tulge, siit leiame natuke suu wõiet ning moka määret! Õgi-
