— 51 —
gem, Hõeluse tõug!“ Teised oliwad ka kannul ja Tõnu waene pandi nahka.
Juba õhtul oli Tõnut kodu taga otsitud, aga ei mitte leitud. Hommikul aeti kõik pere otsima: ei kedagi. Mindi siis sauna Hansult küsima. „Õngega läks merele,“ wastas Hans. Läks ise sulaste seltsis merele, waatas lootsiku alla, kas unenägu tõtt kuulutanud: ei näinud muud kui mõne werise kondi tüki, mis Hõeluse tõuu lõugade wahelt maha kukunud. Läks tagasi, kõneles selle loo Tõnu naesele: naene ehmatas ja ehmatusest suri mõne silmapilgu pärast. Hans tegi auusad matused, laskis Tõnu luukesed naese kõrwa matta, wõttis majawalitsuse oma kätte ja elas seni Tõnu majas, kui omale mõisa suuruse koha muretses ja uhked hooned peale ehitas. Wõttis ilusa noore naese, elas õnnelikku elu, kaswatas oma kui ka Tõnu lapsed wiisi pärast. Wiimastelle andis, kui täielisteks inimeseks saiwad, isakoha kätte tagasi. Tema sugu olla praegu Lääne maal õitsemas.
