— 52 —
Kawal rehepapp.
Rehepapp Hans oli esimene kelm. Ta arwas enesel möldri õiguse olewat ja matti iga koorma pealt wõtta wõiwat, mis iganes rehte toodi. Hans aga ei olnud sellegagi weel rahul; ta wõttis mõne korra koorma pealt kahe ja kolmekordse mati. „Mõisal wilja küll, ega tühjast puudust tule; kus salwes, seal ka salwe taga!“ ütles Hans ja wedas koorma kaupa wilja rehest ära. Aga see oli tema mehe kohta weel liig wähä; nõnda suur iseenese armastaja ta ei olnud. Ta andis ka igale ühele, kes ta käest tuli saama; oli tuttaw ja sõber, sai muidu; oli wõeras, pidi wiinapudeli tasku pistma. Wõera wara wõis ju muidu ja pool muidu wälja jagada.
Hansu sõbrade arw kaswis iga päewaga. Kus kasulist kaupa, miks ei peaks seal tahtjaid olema. Ja tahtjaid tuli omast ja wõerast wallast, tuli terwest kihelkonnastki. Silma nähes wõrsusiwad walda wiljawoorid, mõisa wähenesiwad.
Wiimaks läks asi liiaks. Jutud jõudsiwad herra ette. Herra ei tahtnud ometi uskuda, et truu rehepapp nii suur
