— 53 —
kelm. Kaua aega pidas ta nõuu, kudas asja poolest selget teadust saaks. Kui aga jälle sarnased kõned ta kõrwu ulatasiwad, wõttis ta nõuuks öösel ennast taluriidesse panna ja rehepappi waatama minna.
Hansul oli mõisa teenrite hulgas mitu head sõpra. Need saiwad kuulda, mis nõuu herral. Ilma aja wiitmata andsiwad nad lugu rehepapile teada.
„Oot, oot,“ mõtles Hans, „küll ma tean, mis ma teen. Sa ei pea enam kahe wahel olema, et ma su auus ori ei ole. Wäga hea, et mull asi teada. Las’ aga õhtu kätte tulla! Nagu wiljast puudus oleks, et nüüd ise tuleb wahtima!“
Õhtu jõudis kätte. Hans pani rehewärawad aegsaste hoolega lukku ja heitis siis ise magama, nagu ei oleks tall midagi karta ega oodata.
Tüki aja pärast kuuleb ta ukse taga köbinat. Ta ei tee sest aga midagi wälja. Kõbin ja koputamine lähäb waljemaks, aga Hans nagu kurt. Kui wiimaks ukse taga kaua aega koputatud, teeb ta, nagu ärkaks praegu unest üles ja ütleb: „Wõtku seda ja teist, ei lasta enam öösegi magada! Nagu mull päewa teha küll ei oleks! Kes pagan seal mu und segama tuleb?“
