— 54 —
„Ole wait, pai Hans,“ ütleb heal wäljast. „Ole hea mees, kulla Hans, tee uks lahti, mull on sulle paar sõna salajuttu rääkida!“
„Soo, kas päewa aega küll ei ole nii hästi walju kui salajuttu rääkida,“ tõreleb Hans wasta.
„Ole hea mees, tee ometi lahti, et paremine wõime kõnelda,“ ütleb heal õuest.
Suure palwe peale teeb Hans ukse paoksile, nagu kardaks ta, et wana pagan praegu ise sisse kargaks.
„Säh, armas Hans,“ ütleb wõeras wäljast, „siin on wiinapudel. Wõta, kasta keelt, ta kuiwab sull palawas suulae külge kinni. Mull on praegu wiljast puudus; ole nii hea, anna mulle wakk wilja.“
„Kui nii suur rutt taga, siis pean käsku täitma. Kus aga mõisa lubakiri on? Tühi kõik, tule parem homme, wõid mulle pimedas walekirja anda, mis sa ehk ise teinud. Ega sa tänase ööga ära sure. Tule homme!“
„Kulla Hans,“ ütleb wõeras wäljast. „Lubakirja mull ei olegi. Tulin sinu palwele, et mulle oma armsa käega annaksid!“
„Wõi nii,“ wastab Hans. „Siis ei ole sa mõisas käinudki. Sa tahad, et ma
