— 55 —
herra wilja pean warastama! Waat, kus mees aruga! Hea küll, ma tahan siis sulle ka su jau oma armsa käega anda!“
Seda üteldes sasib Hans wõera kraest kinni, tõmmab ukse takka enne selle tarwis sinna pandud tubli wembla peusse ja hakkab wõeralle mehiselt selga laduma. „Säh, wõta nüüd wasta, mis oma armsa käega sulle annan!“
„Pai Hans, kulla Hans!“ palub wõeras haleda healega. „Las’ peks olla! Anna andeks, et sind tulin kiusama! Ei ma seda enam tee! Las’ peks olla! Mina olen herra!“
„Soo oh! Wõi sa lähäd ära!“ wastab rehepapp. „Ei mehike, siin olen mina peremees, siin teen mina, mis tahan. Ei ma nii hõlpsalt lase ära minna! Pead oma nuhtluse wasta wõtma! Kas see kellegi aru on. Tahad, et mina herra wilja warastan! Häbemata inimene! Pole wiga, ma tahan sulle tubliste kasuka peale anda!“
Ja uueste hakkab Hans wõeralle selga laduma.
„Kulla Hans, pai Hans! jäta peks järel! Ai, ai, ai! Walus, wäga walus! Jäta järele, mina olen saka! Ai, ai, ai!“
