— 56 —
„Wõi nii! Wõi teid on koguni kaks! Seda rohkem nuhtlust olete ära teeninud. Pead nõnda saama, et lihasse ja luusse mõjub. Tahawad kahe mehega mind õige wargile sundida. Tubliste, tubliste naha peale!“
„Ai, ai, ai, ai!“ kiunub herra peksja käes.
„Annan sulle oma jau kätte ja panen siis rehte kinni,“ käratseb Hans edasi. „Homme wiin su mõisa herra kätte, et seal weel teise naha täie saad ja üles tunnistad, kes su seltsimees on! Ei sa siis enam teist korda tule mind wargile sundima!“
Hans arwab herra jau käes olewat ja laseb kraest lahti, et herra ära wõiks põgeneda. Waewalt tunneb herra, et kraest enam kinni ei peeta, kui ta jalgadelle walu annab ja mõisa poole jookseb, mis jooksta wõib. Hans jookseb silmakirjaks järele ja püüab: „Wõtke wargad kinni!“ aga ei taha herrat kinni wõtta ja laseb sellepärast ära jooksta.
Teisel hommikul on rehepapil esimene töö herrale kaebama minna, tema ei wõida enam rehepapi ametit edasi pidada, sest wargad ja rööwlid kippuda kallale.
