— 66 —
Kurwal meelel istub noorem õde kodu ja kurdab oma kallist kassi taga. Ei tall maitse mõnda aega söök ega jook; nõnda suur kurwastus kassi pärast.
Et wanemad õed kudagi wiisi wara ei saa, wõtawad nad nõuuks noorema õe elule otsa teha ja tema ehtid ära pärida. Kui noorem õde pühapäemal kirikusse lähäb, waritsewad nad tee ääres metsas ja lööwad õe nõndasama maha nagu nad ta kassi maha löönud. Siis kaewawad kaunis sügawa augu, wiskawad õe sinna sisse, toowad järwest pilliroogu, katawad pillirooga kinni, ajawad mulla peale ja lähäwad ära. Õe kallid ehted nüüd nende päralt.
Hauda wisatud pilliroog hakkab sedamaid kangeste kaswama. Teisel päewal mühiseb suur pilliroo mets juba haua peal. Kogemata juhtub karjane sinna. Imeks pannes näeb ta, kudas ühes kohas metsas palju ilust, paksu pilliroogu kaswab. Ta wõtab nua, lõikab ühe pilliroo maha ja teeb eneselle wile. Wile healt kuuldes ehmatab karjane koguni ära. Wile ei tee mitte niisugust healt nagu muud wiled, waid puhub ühte wiisi: „Olin enne kena neiu, päewa kaks nüüd surm mu peiu!“ Iga kord kui karjane puhub, kuuleb ta sedasama,
