— 67 —
Selgeste saab ta aru, et siin midagi iseäralikku asja juhtunud. Ilma aja wiitmata jookseb ta kohtumehe juurde ja kõneleb temale lugu. Kohtumees laseb teda enese kuuldes wilet puhuda ja kuuleb ka nüüd sedasama. Et õhtu käes, ei wõi sell päewal enam waatama minna. Karjapoisi jätab ta teejuhatajaks enese juurde.
Teise päewa hommiku wara ruttab kohtumees mitme mehega metsa imelikku kohta waatama. Karjapoiss puhub jälle wilet ja kuule nüüd: „Olin enne kena neiu, päewa kolm nüüd surm mu peiu!“ Pea leiawad mehed selle paksu pilliroo põõsa üles, hakkawad kaewama ja näewad nüüd mulla ja pilliroo all kena neiu. Ehk küll kolm päewa juba mulla all, on ta ometi alles nõndasama ilus nagu elus: paled punetawad nagu punapalgelised õunad sügise aias. Mehed wõtawad neiu enesega kaasa. Tõttawad targa juurde nõuu küsima, kudas neiut üles äratada.
Tark juhatab nõuu küsijad pühale hallikalle, kus surnut kolm korda püha weega pesta: siis tulla elu jälle tagasi. Enne kui mehed uueste teele lähäwad, saawad nad teada, kes neiut surmanud. Nad on neiu haua pealt mõned pillirood ligi wõt-
