— 89 —
„Kes kahju teinud, see peab seda ka tasuma,“ wastas peremees.
Sellest sõnast kinni pidades wõttis mees kuke ära, öeldes: „Kukk on minu wiisud ära purustanud.“
Teisel ööl pani wiisumees teisel kohal kuke oinaste sekka; öösi weristas ta kuke ise ära ja wõttis selle eest oina ühes. Kolmandas kohas tegi ta sedasama tempu härjaga. Härja wahetas ta uhke hobuse wasta. Nüüd läks mees rõõmsa meelega sõitma. Aga kättemaksmine tuli.
Tee peal sai ta rebasega kokku; mees wõttis selle peale ja sõitis edasi. Edespidi tegi ta sedasama hundiga. Edasi sõites puutus talle karu silma; see lames ka ree peale. Koorem oli aga nüüd raske ja tee käänu peal läks ais katki.
Mees saatis loomad metsa uut aisa otsima. Need tuliwad tüki aja pärast, aga parajat ei olnud ühelgi. Rebane ja hunt tõiwad peenikesed kepikesed, wana mesikäpp aga suure kuuse kõige juurte ja okstega. Nüüd läks mees ise. Senni sõiwad aga metsalised uhke hobuse ära, toppisiwad naha õlgi täis ja seadsiwad jalgade peale seisma. Mees jõudis aisaga tagasi ja rakendas hobuse ette. Sõit pidi algama.
