— 90 —
Aga waata imet! hobune ei sõida! Mees waatab järele ja saab aru, mis kurja metsalised teinud. Ta nõuab neilt oma ruuna tagasi. Need wastawad aga, et mees seda ise teinud, kuuni nad aisa otsinud. Keegi ei anna järele ja tüli lähäb ikka suuremaks. Wiimati hüüab rebane: „Nii lugu ei lähä, meie peame lugu seletama! Siin eespool on haud. Lähme hüppame kõik korraga sealt üle. Kes sisse kukub, on süüdlane.“
See nõuu wõeti wasta. Kõik läksiwad augu juurde. Augu äär oli aga alt õõnes. Nii pea kui karu raske kehaga peale astus, kukusiwad kõik sisse. Auk oli wäga sügaw. Ei wõinud ükski wälja peaseda. Nälg läks suureks. Metsalised sõiwad wiisumehe kõige esite ära. Siis tuli kord hundi kätte. Nüüd murdis karu rebase. Karu surmas kütt. Nõnda saiwad kõik oma teenitud palga kätte.
Eksinud poisike[1].
Ühes metsatalus elas waene abielu paar ainsa pojaga, kes metsas karja hoidis. Ühel
- ↑ See ja järgmine jutt J. Kotli käest saadud ainete järele.
