kaotaksid sa õnne ja üheskoos ka oma elu. Nüüd anna mulle kauba kinnituseks veel kolm piiska oma verest!“
Kütt kohkus seda kuuldes ja seisis kahevahel, mis ta pidi tegema.
Vanamees, kes ehk tema mõtteid mõistis, ütles:
„Tee, mis sa tahad, ega siin mingit vägivaldset asja ei ole, meie teeme sõbra-kaupa. Tahad sa nõnda kui viimasel ajal igakord saagita metsast koju tulla, siis jäta veri andmata. Aga on sul tahtmist metsasaagi läbi rikkaks meheks saada, siis pead sa mulle kauba kinnituseks küsitud veretilgad andma.“
Kütt võttis oma pastlanõela kübara äärest, torkas sellega pahema käe nimeta sõrme, litsus kolm piiska verd, mis vanamees ühe kasetohu külge kastis ja siis tohu oma tasku pistis. Selle peale puhus ta kolm korda küti püssi sisse ja ütles rõõmsa näoga:
„Nüüd on asjatalitus meil korras, sinu püss on nõiduseväest päästetud ja tapab iga looma, mis sulle metsas ette juhtub tulema. Peale kauba kingin ma sulle ühe püssikuuli, millega sa oma püssi nõidujale võid teenitud palga kätte tasuda. Lase see kuul tuulde ja nimeta lastes keha kohta, kuhu ta peab minema, siis läheb kuul sinna, olgu sihimärk kasvõi mitukümmend penikoormat sinust kaugel.“
Kütt võttis tänades kuuli, tahtis lahkudes vanamehele head aega ütelda, aga vanamees pani oma käe tema suu peale ja käskis vait olla. Silmapilk oli ta küti silma eest niisama imelikult kadunud, nagu ta enne sinna oli tulnudki.
Kütt käänas sammud koju poole ja tahtis teisel päeval metsa minna oma õnne katsuma, kas vanamehe lubadused tõeks ehk valeks pidid minema.
„Läheb lubadus tõeks,“ mõtles kütt, „siis olen õnnekaubaga kokku juhtunud; ometi on kahju, et ma vanamehele kolm verepiiska pandiks andsin. Küllap leiame aegamööda nõu, kuidas kaupa teisiti teha, et ennast kavalusega tema kütkest päästa.“
Koju tulles viskas ta ennast riietega sängi, tahtis paar tundi puhata, et hommikul vara metsa katsuma minna, kas püssi arstimine oli loodetud abi toonud. Rahulist magamist ei tulnud aga temale kõigel ööl; niipea kui laug silma kippus katma, äratasid teda igakord linnuparved ja elajatekarjad, mis kohinal temast mööda kihutasid.
Koidikul kargas ta asemelt, laadis püssi, pistis õnneurvad püksitasku, pani jahipauna kaela ja tahtis ilma hommikusuuruseta kodunt välja minna; vast ukse peal tuli temale meelde enne minekut mõni suutäis linnupetet võtta.
239
