seda George'i pilkepilti. Nemad polnud kahekesi kunagi hakkama saanud, kuid – !
Ja ilmetul, ükskõiksel häälel ütles ta:
„Noh, George! Ajad jällegi ütles. Pole veel aeg. Võiksin ma midagi sinu heaks teha?“
Irvitus tuksatas George'i kahvatuis huulis.
„Tee mulle koditsill. Tualettlaua sahtlist leiad paberit.“
Soames võttis poogna Iseeumi klubi kirjutuspaberit. Laua ääres seistes kirjutas ta tarvilikud algsõnad oma täitesulega ja vaatas siis George'ile otsa. Sõnad tulid kuuldavale teatud kähiseva naudinguga.
„Minu kolm hobusekronu noorele Val Dartiele, sest tema on ainuke Forsyte, kes eraldab hobuse eeslist.“ Naerukihin kurgus kõlas Soamesi kõrvus tontlikuna. „Mis sa kirjutasid?“
Soames luges: „Sellega jätan ma oma kolm jooksuhobust oma sugulasele Valerius Dartiele, Wansdon, Sussex, sest temal on hobuste suhtes erilised teadmised.“
Jällegi endine naerukihin kurgus. „Oled vana paberikoi, Soames. Edasi. Milly Moyle'le, Claremont Grove, nr. 12, kaksteistkümmend tuhat naela, mis vaba pärandusmaksust.“ 150
