„Noor Butterfield – kuis on temaga?“
„Ah! Sellest tahtsingi teile rääkida, sir. Eile käis ta minu pool ja ütles, et ta kaks päeva enne seda Eldersoni juures olnud. Tema läinud talle minu isa raamatu iluköidet müüma; Elderson pole midagi öelnud, ostnud kaks eksemplari.“
„Pagan võtku!“
„Butterfield saanud mulje, tema külaskäik ajanud talle hirmu peale. Elderson teab muidugi, et mina olen siin äris ametis ja olen teie väimees.“
Soames kortsutas kulmu. „Ma ei tea tõesti mitte,“ ütles ta, „kas seda asja – –! Noh, ma olen teel sinna!“
„Tuletage seda raamatut meelde, sir, ja vaadake, kuis see Eldersonisse mõjub. Tahate ehk ise ka ühte? Teie seisate meil nimekirjas. E, F – Butterfield tuleb vististi veel täna teie poole. Pääsete ühest äraütlemisest. Siin ta on – iluköites. Üks nael ja šilling.“
„‚Duett‘,“ luges Soames. „Millest see on? Muusikast?“
„Mitte just. Midagi nääklemise taolist Gladstone'i ja Disraeli vaimude vahel.“
„Mina pole suur raamatulugeja,“ ütles Soames. Ta võttis raha välja. „Miks
394
