Michael võttis parandusepoognad ja luges kaks luuletist. Kibedad nagu kiniin! Rahutus, ridade vahelt piiluv igatsus! Ei midagi hiinalikku! Lõpuks oli vanadel – nagu vanal Forsyte'il ja tema isal, igaühel omal viisil – ometi mingisugune tugipunkt. „Mis see siis on?“ mõtles Michael. „Mis on meis võõriti? Meie oleme kärmad, osavad, iseteadvad ja – rahuldamatud. Kui ometi miski meid vaimustaks või vihastaks! Meie heitsime üle parda usu, traditsiooni, omanduse, kaastundmuse; ja nende asemele panime – mis? Ilu? Lollus! Eks vaata Walter Nazingit ja kohvik C'rilloni! Ja ometi – midagi peab meil ometi olema! Parem maailm? Pole seda moodi. Tulevane elu? Ehk peaksin süvenema spiritismi, nagu vana Forsyte ütleks. Kuid – pooleldi siin ilmas, pooleldi seal – pagana imelik, kui vaimud veel rahutumad oleksid kui meie!“
Aga kuhu – kuhu see kõik lõpuks viis?
„Pagan võtku!“ mõtles Michael tõustes; „katsun õige mõnda kuulutust ette öelda.“
„Ehk astuksite sisse, palun, miss Perren? Deserti uue raamatu tarvis – eriajakirjale: ‚Danby & Winter lasevad varsti välja „Jäljendid“, mille autori eelmine raamat „Vaskraha“ osutus läinud hooaja suurimaks me-
396
