„Ah tema!“ ütles Michael, võttes sigareti. „Andke mulle aega vööd pingutada ja saatke ta siis üles.“
„Heatahtlik vale,“ mõtles ta; „nüüd siis hakkame peale.“
Bicketi sisseastumine tuppa, kus ta oli viimati nii piinlikus seisukorras viibinud, sündis teatud kindlusega. Michael seisis, selg vastu kollet, ja suitsetas, Bicket, selg vastu moodsate romaanide virna, pealkirjaga „See uus suur romaan“. Michael nokutas pead.
„Halloo, Bicket!“
Bicket nokutas pead vastu.
„Loodetavasti läheb teil hästi, sir.“
„Hirmus hästi, tänan teid.“ Valitses vaikus.
„Noh,“ ütles Michael viimaks, „ma arvan, te tulite selle väikese avansi pärast, mis ma teie naisele andsin. See on kõik täiesti korras; sellega pole mingit kiiret.“
Kuna ta seda ütles, märkas ta, et see „väike mehike“ viibis hirmsas segaduses. Tema silmis, neis suuris vähisilmis helkis väga imelik pilk ja nad tahtsid nagu pealuust välja. Michael tõttas edasi rääkima:
„Minul eneselgi on usk Austraaliasse. Mina arvan, teil on tõesti õigus, Bicket, ja
398
