ennast, vaid seda omadust temas. Wilfrid tuli tagasi kolde juurde ja ütles:
„Vastik, eks? Pange see neetud koer maha, Fleur; ma ei näe teie nägu. Kui te Michaeli tõesti armastaksite, siis, ma vannun, ei räägiks ma nõnda; kuid te ei armasta ju, teate isegi.“
Fleur ütles külmalt:
„Sellest teate teie üsna vähe; mina armastan Michaeli.“
Desert naeris oma hoogsat naeru.
„Muidugi, aga mitte nii, et sel oleks tähendust.“
Fleur tõstis silmad.
„Sel on küllalt tähendust, et kedagi kindlaks teha.“
„Lill, mida mina ei või noppida.“
Fleur nokutas pead.
„Olete kindel, Fleur? Päris, päris kindel?“
Fleur vahtis talle päranisilmil otsa, tema pilk pehmenes pisut ja tema nii valged laud varjasid ta; ta nokutas pead. Desert ütles pikkamisi:
„Sel silmapilgul, kus ma seda usun, lähen ma idasse.“
„Idasse?“ 40
