tema agulimurraku toon eriti teravaks. „Mis janti on ta küll mänginud? Mina ei liigu enne paigalt, kui asi klaar.“
Michael lõi kontsad kokku ja ütles rahulikult:
„Tasa, Bicket.“
„Tasa! Kas teie oleksite tasa, kui teie naine – –! Kogu see raha! Teie pole seda annud – teie ei kunagi – mitte kunagi! Ärge püüdkegi mulle seda rääkida!“
Michael oli juba otsustanud – mitte valetada!
„Mina laenasin temale kümme naela, et summa oleks ümmargune – see on kõik: muu on ta teeninud – ausalt. Ja teie peaksite tema peale uhke olema.“
Bicketi suu langes lahti.
„Uhke? Ja kuidas ta teenis selle raha? Uhke! Mu jumal!“
Michael ütles külmalt:
„Mudelina. Mina ise andsin talle soovituse oma sõbra Aubrey Greene'i juurde, just sel päeval, kus me üheskoos lõunaoodet sõime. Mudelitest olete vist kuulnud?“
Bicketi käed käristasid romaaniümbriku puruks ja tükid langesid põrandale. „Mudelid!“ ütles ta. „Maalijad – jah, olen neist kuulnud – sead!“
400
