Kuues peatükk.
Poolpimedana kobas Bicket piki Strandi. Kuigi ta harilikult oli heas meeleolus, ometi tegi see erguvapustus ta haigeks ja ajas pea segi. Päikesepaiste ja liikumine andsid talle pisut mõtlemisjõudu tagasi. Tal oli tõde käes. Kuid kas oli see kogu tõde ja ei midagi muud kui ainult tõde? Võis Victorine kogu selle raha teenida, ilma et oleks – –? Kui ta võiks seda uskuda, siis ehk oleks ta kõik unustanud – väljaspool seda maad, kus teda võis šillingi eest alasti näha. Aga kogu see hulk raha! Ja kuigi ta oleks selle teeninud „ausasti“, nagu mr. Mont seda nimetas, siis kui mitme päevaga ja kui mitme mehe silmadele end paljastades? Ta oigas valjusti tänaval. Mõte, et ta läheb koju, kus teeb stseeni ja kuuleb veel mõni teab mis, oli lihtsalt väljakannatamata. Ja ometi pidi ta seda tegema. Igatahes kergem oleks olnud tal seista St. Pauli varjus tänavarennis ja pakkuda oma palle. Esimest korda elus ulaja, omasugune neetud „rahaonu“, kel pole muud teha, kui aga minna ja võtta sõidupilet nende pagana liblikate maale! Ja
