pooled walitakse, osalt kõrgete maksude maksjate poolt. Folketing (alamkoda), kel praegu 114 liiget on, walitakse rahwa poolt 3 aastaks. Walimiseõigus on meeste soost kodanikkudel, kes wähemalt 30 aastat wanad on ja omas walimisekonnas wõi omas linnas wähemalt aasta aega on elanud. Walida wõidakse — mis D. iseäralsus on — nooremaid, nimelt neid, kes wähemalt 25 aastat wanad on. Arwata 16. tuhande elaniku kohta tuleb üks walimisekond, ja igas walimisekonnas walitakse üks alamkoja liige häälte-enamusega. Nii hästi ülem- kui ka alamkojal on seaduste ettepanemise õigus, aga rahaasjad peawad esiti alamkoja ette minema. Alamkojal on ka (niisamati nagu kuningal) õigus ministrisi kohtu kätte anda, kelleks siis maa ülema kohtu liikmed ja niisama palju ülemkoja poolt walitud ülemkoja liikmeid on. Põhjusseaduses ei seisa, et ministrid alamkoja enamuse keskelt tulewad wõtta, aga 1901. aastast saadik on nad ometi ainult säält wõetud. Wiimastel alamkoja-walimistel, mis 1909. aasta mai-kuul ära peetud, on wanameelsed 19, parajusmeelsed 22, pahempoolsed paranduste-erakonna mehed 30, radikalsed 17 ja sotsialistid 24 kohta saanud. — Ajalugu. 8. aastasajal, mil Daanimaa kindlam ajalugu algab, oli maa n. n. „gau-kuningate“ wahel ära jaotud. Need walitsesiwad igaüks oma wäikese, umbes meie kihelkonna suuruse riigikese üle. Gorm wana (suri 936) ühendas kõik need gau-kuningad oma walitsuse all üheks riigiks. Tema poeg Harald Sinihammas wõttis ristiusu wastu 965. Selle pojapoeg: Knut Suur (1004—53) wõitis juba Inglise- ja Norramaa ära. Mõlemad riigid aga saiwad warsti pärast tema surma oma iseseiswuse jälle tagasi. Waldemar I. omandas Rügeni ja tema poeg Knut VI (1182—1201) Pommeri ja Holsteini. Knuti järeltulija Waldemar II. (1202—41) wõitis Mecklenburg’i, Lauenburg’i ja (1215) Eestimaa, aga kaotas (1227 a.) kõik Saksa maakonnad. Pärast tema surma oliwad riigis sisemised tülid, kuni Waldemar IV. Atterdag’il (1340—75), kes Eestimaa (1346) Saksa ordole müüs, pikaldaste wõitluste järel wiimaks korda läks, kindlat walitsust jälle jalale seada. Tema tütar, Norra kuninga Hakoni abikaasa, Margareta ühendas n. n. Kalmari unioni läbi Daani-, Norra- ja Rootsimaa üheks riigiks. Aga juba 1448 walisiwad rootslased omale ise kuninga, ja Daani troonile tõusis Oldenburg’i krahw Kristian I, keda 1457 a. ka Rootsi kuningaks tunnistati. Tema poeg Johann pidas Lübeckiga ja Rootsimaaga sõda. Johanni poja Kristian II-se ajal häwines ühendus Rootsimaaga lõpulikult. Kristian ise tõugati a. 1523 troonilt. Taanlased walisiwad nüüd Holsteini hertsogi Fredrik I. ja rootslased
