Lehekülg:Hariduse sõnaraamat.djvu/49

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
39

sääl kadusiwad need ruttu ja maad saiwad täielikkudeks europlaste maadeks. Aga kus maapäriselanikud paksemalt koos elasiwad, nagu Põhja-Amerika lõunapoolses osas, Kesk- ja Lõuna-Amerikas, sääl hakkasiwad nad sisserändajatega ühte sulama ja oma kombeid ja haridust Europa kommete ja haridusega segama. Esimest liiki maadele asusiwad inglased ja prantslased, teist liiki maadele hispanlased ja portugallased. Inglased oliwad juba sel ajal oma asju wabalt ajama harjunud ja nii saiwad ka nende asumaad hää waba korra, kuni nad wiimaks 1783 aastal täiesti iseseiswateks tunnistati. Ainult Kanada, mille Prantsusemaa 1703 Inglisemaale oli jätnud, ja mõned wähem tähtsad maad jäiwad asumaadeks edasi. 13 endist asumaad astusiwad aga wabaks ühisuseks kokku. Teist liiki maad, kus hispanlased, neegrid ja teised koos elasiwad, ei olnud nii õnnelikud. Hispania pidas neid oma lüpsilehmadeks, ja wõttis neilt nii palju kui sai. Selle juures ei andnud ta neile wähematgi wabadust, waid laskis oma ametnikka nende üle wägiwaldselt walitseda. Kui Põhja-Amerika iseseiswuse sai ja Europas rahwaste wabadusewõitlus algas, siis tõstsiwad ka Hispania asumaad mässu ja kuulutasiwad endid wabamaadeks (1810—1826). Selsamal ajal lõi Brasilia enese Portugali alt lahti, jäi aga keisririigiks (kuni 1889) edasi. Aga inimesed, kes kolmsada aastat orjuses oliwad elanud, ei osanud wabadust esiotsa tarwitada. Uutes wabariikides, mis Hispania-Amerikasse asutati, walitses harwa rahu. Kui nad naabririikidega sõda ei pidanud, siis möllas neil kodusõda. Pääle selle, et Hispania inimesi iseendid walitsema ei olnud õpetanud, mõjus ka see, et neil maadel suur jagu rahwast neegrid ja indianlased on, kellel politilist haridust ja nähtawasti ka politilist annet ei ole. Kuna Põhja-Amerika elanikud kaugelt suuremalt osalt anglo-saksid on, kes omawalitsusega juba ammu on harjunud, on Kesk- ja Lõuna-Amerika elanikkudest kaugelt suurem osa maapäriselanikud. Mõnes riigis ei ole walgeid peaaegu sugugi olemas, mõnes on neid ainult 10—15 protsenti, ja ka Mexikos ainult 20 protsenti. Lõuna- ja Kesk-Amerika wabariigid ei ole weel 100 aastat wanad, aga sellest hoolimata on neist mõnes juba wiiesteistkümnes põhjusseadus, nii suured muudatuste armastajad on nemad. Würstiwalitsust ei ole palju aga neis enam tagasi seada katsutud, ainult Mexikos on see kaks korda sündinud ja siis weel Brasilias; küll aga on presidendid wõimu oma eluotsani sagedasti eneste käes hoida püüdnud, mis neile ka suurelt jaolt korda on läinud, kuna nad wastased wägiwallaga alla on surunud. See erakondade wõitlus wõimu pärast on palju werd nõudnud. — palju on ka sellepärast wõideldud, kas ja kuida riigid isekeskis ühendust peawad pidama. Põhja-Amerika ees-