Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/115

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


auusamaid, waid ka orjasid, keda ta rohkem usaldas, kui oma soldatid 74). Ainult Skiiti saadikutega rääkis ta ilma teiste juures olemiseta. Ja kui Gootid Rooma linna ära häwitasiwad, oliwad Eestlased ja Herulid 75) ning Tschudid Skiitide nime all wõitjate seas 76).


48. Liiwi kuninga poeg Biko.

a. Jarmerich, Daani kuningas, sõdis mõni aeg pärast seda Wandalide ja Slaawlastega ning tungis ka Liiwlaste kallale. Mitu Liiwi kuninga poega langesiwad oma maa ja rahwa eest wõideldes sõjawäljal. Üksi kõige noorem, nimega

Biko jäi weel elusse. Temale läks isamaa kahju ja oma wendade surm südamesse ning kustutamata kättemaksmise himu täitis ta hinge. Sõjajõuga ei wõinud ta midagi korda saata, seda tundis poisike ära. Siin oli waja nõuu leida, ja warsti oli tal kawal plaan walmis. Ta läks kuninga Jarmarichi juurde ja pakkus ennast teenistusesse. Kuningas wõttis ta wastu. Biko mõistis tema südant warsti enesele wõita, nii et see kõik oma saladused talle awaldas ning wiimaks igas asjas tema nõuu hea meelega kuulda wõttis. Sel wiisiil oli Bikol wõimalik olnud kuningat oma kõige lähemate sõbrade ja nõuuandjate wastu nõnda üles kihutada, et ta need ilma järele mõtlemata ära laskis tappa. Selle läbi langes Jarmerich rahwa wiha ja põlgtuse alla ning siin ja seal riigi piirides tõusiwad mässamised ja kodusõjad. Mida lähemal Biko kuninga hukatust nägi, seda rohkem rõõmustas ta ennast selle üle. Wiimaks kaebas ta weel kuningale, et tema poeg