Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/195

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



90. Wõit kindlal maal.

Saarlaste kihutamine oli wilja kannud ja nende wõit Daanlaste üle rahwale kindlal maal uut julgust ja waimustust annud. Harjulased tegiwad nende eeskuju järele, kogusiwad endid Läänlastega Warbola linna, tapsiwad mõned Daanlased ja nende preestrid ära ning andsiwad Wirulastele ja Järwalastele nõuu, sedasama teha. Nad aga ei teinud seda mitte.

Selle wastu aga ei jõudnud Sakala rahwas oma wiha Sakslaste wastu kauem waigistada, waid pidas salaja kättemaksmise nõuu.

Neljandamal pühapäewal pärast Kolmekuninga päewa pidas preester Theodorich Wiljandi kirikus jutlust „tormist mere peal“, kui kirikus häkiste suur liikumine ja torm tõusis. Eestlased oliwad kantsis kõik Sakslased maha löönud, keda nad kätte saiwad, ning seisiwad nüüd täies sõjariistades pühakoja ukse ees, kus palju orduwendi sees oli ja nõudsiwad neid wälja. Ehmatanud ordurüütlid palusiwad rahu, aga seda ei wõtnud ärritatud mässajad kuulda, waid sidusiwad nad kinni, tapsiwad palju nende seast ära ning wiskasiwad nende surnukehad üle walli linnast wälja lindude ja koerte roaks.

Sedasama tehti Lembitu linnas Paala jõe ääres ning Järwamaal, kus Daani kohtumõistja Hebe koledal wiisil ära surmati ning tema süda ära söödi. Ka Tartu ja Otepea linnad wõtsiwad sellest mässamisest osa. Kui Wiljandist saadikud wõidusõnumitega ja weriste mõõkadega, milledega nad Sakslased maha löönud, Tartusse ja Otepeasse jõudsiwad, algas were-