Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/47

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



III. Sõjapidamine.

14. Sõjamehe kuulsus on Eestlastele jäänud 1). Arwu järele weike, seegi weel hulga wanemate läbi iseenese keskel killustatud rahwake elas suurte rahwaste seas niisugusel ajal, mil rusika õigus kohtumõistja oli, tihti wabalt ja oli ise oma peremees 2). Kui wägewad naabrid oma lugemata hulkadega nende peale tuliwad ja nad ärawõitsiwad ning oma alamateks sundisiwad, siis kestis nende ülem wõimus ainult nii pikalt kui kaua wõitjad maal wiibisiwad, ja maksud, mis nad pidiwad maksma, oliwad ainult nii suured, mis nad ise wägiwallaga riisusiwad. Heaga maksmise peale ei mõtelnud keegi, kui waenlased juba maalt wälja oliwad läinud. Parajal ajal läksiwad nad ja riisusiwad 3) jälle tagasi, mis neilt wägiwallaga ära wiidud. Sel wiisil ei lõpnud nende sõjad iialgi otsa 4). Iseäranis Saarlased ja ranna-Eestlased oliwad sõdades waprad ja mere rööwimise käikudel kardetawad. Oma laewadega käisiwad nad kauged mered läbi, õppisiwad wõeraid maid ja rahwaid tundma ning oma wabadusest lugu pidama. Wõitlemised merehädade ja waenlaste wastu kaswatasiwad nende julgust ja oma jõu peale lootmist ning läbikäimine ja kauplemine wõeraste rahwastega laiendas nende silmaringi. Ajaloo kirjutajad nimetawad neid uhketeks paganateks 5), kes sõnakuulmist ei tunnud ega endid ühegi wõera seaduse ees ei painutanud. Kui neil waenlaste wastu wõideldes surm eht wangilangemine silma ees seisis, siis walisiwad nad hea meelega surma 6). Olgu siin paar tõendust. Kui Liiwimaale sõitjad Saksa ristisõitjad 1203. aastal 7) Wisbi linnas peatasiwad