Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/48

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


ja Saarlasi, kes 16 laewaga Daanimaalt rööwimast tuliwad, mööda nägiwad purjutama, nurisesiwad nad Wisbi kodanikkude ja kaupmeestega wäga, et need risti nime waenlased rahulikult oma sadamast mööda lasksiwad käia. Wisbilased pidasiwad nendega rahupidamist kalliks ning ei puutunud neid mitte. Saksa ristisõitjad läksiwad üksi nende peale. Eestlased ei põgenenud mitte ära, waid hakkasiwad wastu. Ühe laewa peal oli 30 mehest weel ainult 8 meest järele jäänud. Kui need nüüd nägiwad, et nad oma laewa 8 mehega enam peasta ei jõua, paniwad nad ta ise põlema, et ta mitte waenlaste saagiks ei langeks. — Aasta pärast seda lugu ajas torm risti sõitjad Eestimaa randa. Eestlased läksiwad 21 laewaga neile wastu, aga kaotasiwad kaks laewa ära. Kui laewamehed nägiwad, et enam peasemist ei olnud, hüppasiwad nad laewa laelt merde ja uputasiwad endid parem merelaenetes ära, kui et waenlaste alla oleksiwad heitnud 8) ning neilt armu palunud. Gootisaare elanikud hoidsiwad endid hoolega selle eest, et nad Eestlasi kusagil ei puutunud. 1226 nägi paawsti saadik Modena piiskop Willem Eestlasi Rootsimaalt rööwitud waraga koju purjutama. Ta kutsus Gootisaare rahwast ja Daanlasi pattude andeks andmise tõotusega paganate wastu sõdima, aga need jätsiwad kõrge kiriku würsti käsu täitmata, et mitte kardetawaid paganaid oma wihameesteks teha 9). Daanlaste ja Rootslastega sõdides oli Eestlastel palju rohkem õnne kui Sakslastega, kes nende jõu murdsiwad ja priiuse hauda kandsiwad. Ka siin ei tulnud wõidu kaotamiue julguse puudusest, mis nad iialgi pole kaotanud, waid sellest, et wastasel paremad sõjariistad ja