Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/49

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


targemad juhatajad oliwad ning et nad ikka jälle uut jõudu juurde saiwad ning sel wiisil Eesti sõja jõuu lõpmata sõdadega täieste ära kurnasiwad. Neil ei olnud mitte üksi üks waenlane, waid pealetungijaid mitmelt poolt. Sakslased tungisiwad ära wõidetud Liiwlaste ja Lätlastega, Littawide ja Semgallastega lõuna poolt, Daanlased põhjast ja Rootslased õhtust ning Wenelased hommikust Eestlaste peale. Iga ühe wastu pidiwad nad oma mehed wälja saatma ning neid tagasi lööma. Ja nii pea kui enam waenlasi maal riisumas ei olnud, läksiwad nad kord sinna, kord teisele waenlaste kallale. Saarlased üksi oliwad 8 aasta jooksul (1215—1223) neliteistkümmend suuremat sõda pidanud 10), milledest Läti Hindrik räägib. Tema on aga pea üksi need sõjad nimetanud, mis Sakslastesse puutusiwad. 20 aastat 11) kestis hirmus werewalamine pea wahet pidamata 12) edasi. Lugemata lahingud riisusiwad igaüks omalt poolt hulga mehi. Malewas oli mere ja maawäge, wiimases hobuse ning jalamehi. 1211 läksiwad Saarlased ja Ranna-Eestlased 300 laewaga 13) Koiwa jõge mööda Toreide linna alla. Terwe malewa suurust wõib wähemalt 23000 mehe peale arwata, nende seas 4000 hobusemeest 14). Aga õnnetumas lahingis kaotasiwad nad kõik sõja laewad, hobused ja mehed. Nõnda nõudis iga lahing lugemata hulga ohwrid, kui ka mitte ikka nii palju. Waewalt oliwad ülejäänud sõjamehed koju jõudnud ning oma wäsinud kehad äralõhutud hurtsikutes puhkama pannud, seal äratas neid salaja maale tulnud uue waenlase sõjakära ning uuesti laastas waenlase raud ja tuli maad. Kõik wara riisuti ära, majad põletati maha, põlluharimise peale