Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/54

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


deks, ohwerdati ka jumalatele 54) ehk surmati hirmsa piinamistega 55). Üks kord küpsetati ühe Daanlase süda, kes nendega wäga halastamata wiisil ümber käinud, tulel ära ning söödi seda selle lootusega, et see neile Kristlaste wastu sõdimiseks jõudu annaks 56). Saarlasi peab Läti Hindrik wäga kardetawateks mererööwliteks 57) ja uhketeks paganateks 58). Tallinnlasi ja Harjulasi hirmsateks, kes ilusaid sõnu räägiwad, aga seal juures täis kurjust 59) olla ning Wirulasi ja Järwalasi lihtsateks, auusateks 60) inimesteks kes alandlikumad olla kui kõik teised Eestlased. — Oli waenlane maalt ära läinud, siis wiidi naistele ja lastele nende peidupaikadesse sõnumid, et nad jälle wälja wõisiwad tulla. Niisugused peidupaigad oliwad peale linnade sügawad metsad ja põhjatumad sood, kuhu waenlased ligi ei peasenud. Aega mööda paranesiwad sõjahaawad ning igaüks hakkas jälle oma harjunud tööd tegema.

Rahupandiks nõudis wõitja auusamate ja ülemate pojad 61) enese kätte, kes sõnamurdmise juures elu kaotasiwad. Mõnikord wõeti ka wanemad ise pandiks 62). Saarlased wõtsiwad aastal 1222 7 Daanlast ja Riia piiskopi wenna pandiks 63). Sakslased ei annud igakord pantisid enam kätte, waid saatsiwad nad ära Saksamaale 64).