Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/53

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


katsed korda ei läinud, siis jätsiwad nad ärawõitmise katsed katki, ega hakanud ümber piiramisega waenlasi nälja läbi allaheitmisele sundima, waid läksiwad siis niisama ruttu kui tulnud ka jälle ära. Kardetawal ajal walwasiwad teede äärde wälja seatud wahid waenlase liikumist 47) ning andsiwad seda sõjasarwe 48) läbi ruttu ühe käest teise kätte teada, kui midagi iseäralist liikumas oli. Selle tarwis oli iga wersta peal üks waht oma sõjasarwega pika puu otsas walwamas. Sel wiisil lendas teadus kiireste üle maa, et waenlane tulemas. Ka igas külas oliwad niisugused sarwed 49). Niipea kui sõjasarw kõlanud, pani igamees omale sõjariistad ümber ning ruttas ratsa ehk jala linna, et wanema juhatusel sõtta minna. Missuguse surma põlgamisega ja truudusega wahid oma ametit pidasiwad, sellest üks näitus 50). Üks Liiwi waht Kokenhusi lähedal ei näinud kord waenlasi enne, kui need juba puu alla oliwad jõudnud, kus ta otsas oli. Oma elust hoolimata hakkas ta kohe kõigest wäest sarwe puhuma. Waenlased käskisiwad teda wait jääda. Aga mees puhus nii kaua edasi, kunni puu maha raiuti ja ta suu igaweste kinni pandi. Oma eluga peastis ta wahest sadade elu ja wara.

Rahutegemise juures ohwerdati ja wahetati odad lepituse märgiks ära 51). Lõppis rahu aeg otsa, siis kuulutati odade tagasisaatmisega sõda 52) ning uus waenu aeg algas jälle. Kõik mis kätte puutus ja ette juhtus riisuti ära ja wiidi ühes. Sõjawangid wahetati omade wasta tagasi 53), aga kõik muu saak jäi wõitjate omaks. Kui wangisid wälja ei lunastatud, siis peeti nad omale ehk müüdi wõerastele orja-