Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/6

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


test, usust, sisimistest ja wälimistest toimetustest ei kirjuta ta pea midagi. Tema ajaraamat on Jungi tõlkel ka Eesti keeles ilmunud.

Dietleb von Alnpeke Riimikroonik (Livländische Reimchronik) on aastal 1296 Tallinas salmides kirjutatud, algab ka Sakslaste siia tulemisega ning ulatab kirjutamise aastani. Terwe kroonik on wanas laba Saksakeeles ning 12017 rida pikk. Ta kirjutaja on wistist üks ordu rüütel olnud, mis sellest wälja paistab, et ta ordumeistrit kõrgeks tõstab ning kirikuisadest põlastusega räägib, kes teisi waprusele manitsewad, aga ise pakku jooksewad. Ta kirjutuse wiis on ilmlik, mitte kiriklik, nagu Läti Hindrikul. Paljuist lahingutest on ta ise osa wõtnud.

Moritz Brandis kirjutas Liiwi ajalugu kõige wanemast ajast kunni 1238. aastani. Tema hallikad on Daani ajaraamatu kirjutaja Saxo, Joh. Magnus, Snorro Sturlesson ja Skandinawia muinaslood (Sagas). Tema ajalugu on kuues raamatus kirjutatud. 2 esimest räägiwad Eesti ja Läti rahwast ja nende muinas ajast, 3—5. raamat sellest ajast, millest Läti Hindrik ka oma kroonika kirjutas. Brandise hallikas oli Alnpeke riimikroonik ja „wanad kirjutatud kroonikad.“ Läti Hindrikut ta ei tunnud. Wiimased raamatud toowad mõned kõige wanemad Liiwi seadused. Surm tuli wahele ja lõpetas ta töö ära. Täieste ära trükitud on ta ajaraamat Liiwi wana aja kroonikate kogus: Monumenta Livoniae antiquae III. köide.

Salomon Henning, kes 1528 Weimaris sündis ning noorest saadik Liiwi ordu ja pärast ordumeistri Kettleri teenistusesse astus, kirjutas ordu langemise