Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/69

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


rändaja ära eksitas, siis sai see jälle õigele teele, kui ta paremale poole huikas ja ise pahemale poole läks ehk lustilist laulu wilistas. Öösi wäsitasiwad teekäijat Teejätkajad, kes jalgade alt teed edasi kiskusiwad 65). Abi selle wastu oli: saapad tagaspidi jalga!

i. Luupaine ehk luupainaja waewas inimesi ja elajaid, tallas neid öösiti ja katsus ära lämmatada. Enamiste oli ta ikka kas mõne õela inimese ehk nõia waim, kes mitme surnud asja ehk ka elawa looma wõi koguni inimese näol inimeste peale tuli. Kui waewataw oma suurt warwast sai liigutada 66), siis oli luupaine wõim otsas ja ta pidi kaduma. Kui kõik augud kinni saadi panna, kust ta ära wõis põgeneda, siis muutis ta ennast mõneks surnud asjaks 67). Kui niisugust asja wigastati, siis oli see inimene, kes luupaineks käinud niisamasugust wiga saanud. Ükskord leiti hobuse peal suur nööp nõel, mida kõweraks murti. Hommikul leiti ühel wanal naisel jalawarwad suhu käänetud 68). Peeti niisugune asjaks muudetud luupaine kinni siis muutis ta päewal ennast inimeseks tagasi, ning igaüks wõis näha, kes ta olnud 69).

k. Kõige õelam pahadest waimudest oli Sarwik (wanapoiss, paharett, wanakõhn, tühi, pergel). Tema eluase oli all-ilmas 70), ning tema teenijad kõik pahad waimud. Rikkust ja wara on tal lõpmata nii et ta kulda külimituga wälja jagab 71). Tema tahtmine on kuri, ta jõud suur, aga selle juures on ta „küla wasika sarnane rumal“ 72), nii et kõik targad, nõiad ja isegi ka igapäewased inimesed tema kurjad nõud kawaluse läbi tühjaks teewad. „Kawal Hans“ Eesti muinasjutus mängib temaga kui lollikesega ja wõidab teda