Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/80

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



27. Ohwer ja palwe.

Ohwrite läbi loodeti jumalate heldust enese poole wõita ja wiha ära pöörda. Sellepärast ohwerdati iga suure toimetuse eel, nagu sõtta minnes. Selleks toodi ohwriloom kokku tulnud sõjawäe ette ning tapeti ta seal ära. Langes ta paremale poole, siis oli õnn nendega; pahemale käele langemine tähendas õnnetust ette 58). Ka liisk 59) ja mitmed muud märgid kuulutasiwad tulewikku ette, mida nii kaugele teada taheti, kui maapealne elu ulatas. Mis pärast seda sündis, see oli saatuse asi, mida keegi wõimus, ei ka jumaladki, muuta ei jõudnud. Sellepärast leiame ka ainult palweid, mis maapealse õnne ja hea käekäigi kohta käiwad, nagu:

„Tule, tule tuulekene
Käi hella hingekene,
Löötsu looja leilikene,
Wii wetta wilja pealta,
Kastet kaera kõrre pealta:
Wili wihmalla idaneb,
Rohi märjalla mädaneb!“ 60).

Ehk jälle palwe Pikse wastu:

„Wooda 61) Pikne! Härja anname palwuses kahe sarwega ning nelja sõraga, künni pärast, külwi pärast; õled wask, terad kuld! Tõuka mujale mustad pilwed, kanna suure soo ja laia laane peale. Anna sigitawat ilma, mee hoogu meile kündjale, külwajale. Püha Pikne, hoia meie põld hüwa õlge all, pikk hüwa pea otsas ning hüwa tera sees! 62).“