siis taganes ta oma eraldatud teenistuseilma ja leidis säält otsitud mõnususe.
Ivan Iljitschist peeti kui hääst ametnikust lugu ja kolme aasta pärast sai ta prokuröri abiliseks. Uued kohustused, nende tähtsus, võimalus igaühte kohtu ette nõuda ja igaühte istuma panna, avalikud kõned, tähelpanek, mis Ivan Iljitsch võitis — see kõik meelitas teda veel enam teenistusesse.
Sündisivad lapsed. Naine muutus ikka riiakamaks ja kurjemaks, kuid see vahekord, mis Ivan Iljitsch perekonnaelu asjus maksma oli pannud, tegi ta naise riiakusele peaaegu puutumatuks.
Pärast seitsmeaastast teenistust ühes linnas nimetati Ivan Iljitsch teise kubermangu prokuröriks. Nad sõitsivad uuele elukohale, raha oli vähe ja naisele ei meeldinud see koht, kuhu nad sõitsivad. Palk oli küll endisest suurem, aga elu oli kallim, päälegi suri veel kaks last ära ja sellepärast muutus perekonnaelu Ivan Iljitschi meelest veel vastikumaks.
Kõigi nende õnnetuste pärast uues elukohas süüdistas Praskovja Feodorovna meest. Suurem hulk kõneaineid mehe ja naise vahel, iseäranis laste kasvatus, viis küsimuste juurde, mis vanu riidusid meelde tuletasivad ja riid kippus iga silmapilk lõkkele lööma. Jäivad veel need harvad armastuse silmapilgud, mis mehe ja naise vahel ilmsiks tulivad, aga need ei kestnud kaua. Need olivad saarekesed, kus nad silmapilguks peatasivad, et siis jällegi varjatud vaenu meresse aerutada, mis teineteisest võõrdumises avaldus. See võõrdumine oleks võinud Ivan Iljitschi kurvastada, kui ta oleks arvanud, et see ei pea nõnda olema, aga nüüd ei pidanud ta olevat seisukorda mitte ainult harilikuks, vaid ta arvas päälegi
