Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/215

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


tama meile lõunaks pisut viina ja kehakinnitust saatmast, sest esiteks anti meile söömiseks liiga üürike aeg ja pealegi ei maitse mul toit kunagi päris hästi kohe peale ratsutamist, kuigi arstid seda soovitavad.“

Cedric jätkas oma jutustust, ilma et oleks tähele pannud kaaslase vahelmist tähendust.

„Tosti saadik sammus läbi saali, hoolimata kortsus kulmudest tema ümber, kuni ta lähenes kuningas Haroldi troonile.

‚Mis oleks,‘ ütles ta, ‚sinu vennal, kuningas, loota, kui ta oma sõjariistad maha paneb ja sinult rahu palub?‘

‚Venna armastust,‘ hüüdis suurmeelne Harold, ‚ja Northumberlandi kena krahvkond.‘

‚Aga kui Tosti selle pakkumise vastu võtaks,‘ ütles saadik, ‚mis oleks siis määratud tema ustavale liitlasele, Norra kuningale Hardradale?‘

‚Seitse jalga Inglise pinda,‘ vastas Harold ägedalt, ‚aga et kõik ütlevad, Hardrada olevat hiiglane, siis lisame ehk kaksteistkümmend tolli juurde.‘

Saal kajas kiiduavaldusist ja karikad ning sarved tõsteti selle sooviks, et norralane võimalikult pea oma Inglise pinnaosa kätte saaks.“

„Kõigest hingest oleksin mina kaasa joonud,“ ütles Athelstane, „sest minu keel kuivab kurgulakke.“

„Hellitatud saadik,“ jätkas Cedric elavalt oma jutustust, kuigi see kuulajas huvi ei äratanud, „läks Tostile ja tema liitlasele haavatud kuninga saatuslikku vastust viima. Peale seda sündiski, et kauged Yorki tornid ja verised Derwenti vood[1] seda hirmsat võitlust nägid, milles Norra kuningas kui ka Tosti kangelaslikust vaprusest hoolimata langesid ning ühes nendega kümmetuhat vahvat pooldajat. Kes oleks

  1. Siinne Stamfordi lahing oli a. 1066 ja selles võitis kuningas Harold oma venna Tosti ning tema liitlased, kuid mõni päev peale seda sai ta ise Hastingsi lahingus surma.

215