Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/245

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


mised tähelepanemata. Ainult üks asi võib sind päästa, Rebekka: heida oma saatusele alla — võta meie usk vastu ja sa kõnnid nõnda ehituna, et nii mõnigi Normandia leedi meie ordu parema piigi armualusest toreduse kui ka ilu poolest taga seisab.“

„Oma saatusele alla heita!“ hüüdis Rebekka. „Ja missugusele saatusele, püha taevas! Teie usk vastu võtta! Mis usk see on, kui ta niisugust kelmi varjab? Sina tempelrüütlite parem piik! Vilets rüütel! Valevanduja ja preester! Sülitan sinu peale ja panen sulle vastu. Aabrami Jumal on pääsetee näidanud oma tütrele isegi niisugusest häbikuristikust!“

Nõnda öeldes kargas ta võrestatud aknast välja rõdule ning sealt rinnakaitse servale, asudes otse all ammutava kuristiku kohta. Et neiu tänini liikumata paigal oli seisnud, siis oli Bois-Guilbert sootuks ettevalmistamata ja ei leidnud aega tema peatamiseks. Kui ta läheneda püüdis, hüüdis Rebekka: „Jää, kus sa oled, uhke rüütel, või ainuke samm; ja mina kargan sügavusse. Ennemini lömastagu selle lossi hoovi kivid minu inimkuju, kui et ta saab sinu vägivalla ohvriks!“

Nõnda rääkides pani ta oma käed kokku ja sirutas nad taeva poole, nagu paluks ta oma hingele halastust, enne kui ta teeb viimse hüppe. Tempelrüütel viivitas ja tema kindlus, mis kunagi polnud taganenud meeleheite või halastuse ees, andis ruumi imetlusele neiu hingelise jõu üle.

„Tule maha, meeletu tüdruk!“ ütles ta. „Ma vannun maa, mere ja taeva nimel, et ma sulle liiga ei tee.“

„Mina ei usalda sind, tempelrüütel,“ vastas Rebekka. „Sa ise õpetasid mind paremini sinu ordu voorusi austama. Lähem ordukohus vabastaks sinu su tõotusest, sest ta ei puutu ju muud midagi kui aga viletsat juuditüdrukut.“

„Sa teed mulle ülekohut,“ hüüdis tempelrüütel palavalt. „Mina vannun sulle nime juures, mida ma kannan, oma rinnal kantava risti nimel, oma mõõga nimel, mis mul vööl ripub,


245