Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/291

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


heas korras võiks leida. Oma ülesannet täitis ta nii meeldiva ja auväärilise lihtsuse ning tagasihoidlikkusega, et isegi rohkem haritud ajajärkudel ükski naine oma tundmusi poleks võinud haavatuina tunda. Kadus mõte, et nii noor ja ilus isik, kes haigevoodil talitab või haava seob, teisest soost pärit on, ja jäi järele ainult teadvus, et siin on tegemist halastava olevusega, kes püüab piina vaigistada ja surmavat hoopi kõrvaldada. Rebekka rääkis oma vähesed ja lühikesed sõnad vana teendriga heebrea keeli ja see, kes sagedasti temal sarnastel kordadel abiks olnud, kuulas vaikides sõna.

Tundmata keele kõla, olgu ta ei tea kui kare mõne teise hääldamisel, omandas ilusa Rebekka huulilt tulles romantilise ja võluva ilme, mida kujutlusvõim oletab mõne heategeva haldja nõidlausumistes; kuigi kõrv neid ei mõista, ometi valdavad nad südant hääle maheduse ja vaatava pilgu headusega, mis neid saadab. Ilma küsimusteta laskis Ivanhoe sündida, mis nad tema ravitsemiseks tarvilikuks pidasid, aga kui toimetused lõpule jõudsid ja tema kena ravitseja tahtis tagasi tõmbuda, siis ei suutnud ta end enam pidada. „Kena tüdruk,“ hakkas ta araabia keeli, millega ta oma reisidel tuttavaks oli saanud ja mida ta turbaniga ja kaftaniga riietatud naist kõige ennemini arvas mõistvat, „ma palun teid, kena tüdruk, nii lahke olla…“

Kuid siin takistas teda tema kena ravitseja; naeratus, mida ta tagasi ei suutnud suruda, ilmus näole, mille harilikuks ilmeks oli vaikne ja mõtlik melanhoolia. „Mina olen Inglismaalt pärit, härra rüütel, ja räägin inglise keelt, kuigi ma oma riiete ja suguvõsa poolest kuulun teise õhustikku.“

„Suursugune neiu,“ hakkas rüütel von Ivanhoe uuesti ja jällegi katkestas Rebekka tema ütluse.

„Ärge nimetage mind, härra rüütel, suursuguseks. On parem, et teie kohe teaksite: teie ümmardaja on vaene juuditüdruk, selle Yorki Isaaki tütar, kellega teie hiljuti nii hästi ja vastutulelikult ümber käisite. Sellepärast on küllalt kõlvuline, et tema ise ja tema kodakondsed teile seda annaksid, mida teie praegune seisukord vajab.“


291