Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/331

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


et ta nii mõnegi oma isandale määratud hoobi pidi vastu võtma. Suursugune saksilane oli otsimises sedavõrt õnnelik, et ta oma hoolealuse just siis üles leidis, kui see juba viimase lootuse pääsmiseks oli kaotanud ja risti rinnale surudes iga silmapilk surma ootas. Cedric andis Rowena Gurthi hooleks, et see ta väliskindlusse juhataks, sest sinnaviiv tee oli vaenlastest puhas ning tuli ei nilpsanud veel keelt tema üle. Peale seda tõttas Cedric oma sõpra Athelstanet otsima, otsustades kõike mängule pannes seda viimset Saksi kuningate võsu surmast päästa. Aga enne kui Cedric vana saalini jõudis, kus ta ka ise oli vangis istunud, leidis Wamba terav vaim vabaduse iseendale ja ka oma õnnetule kaaslasele.

Kui kasvav võitlusmüra aimata laskis, et kõige palavam silmapilk kätte jõudnud, hakkas narr kõigest jõust karjuma: „Püha Georg ja tulimadu! Hea püha Georg vana Inglismaa eest! Loss on võetud!“ Need hüüded tegi ta veel kohutavamaks vanade sõjariistade vastastikku tagumisega, mis mööda saali laialipillatult leidusid.

Valvur, kes eestoas seisis ja kelle meeled hirmu tõttu juba enne pingul, lõi Wamba kisa kuuldes kartma ja ust enda järel lahti jättes jooksis ta tempelrüütlile teatama, et vaenlased on vanasse saali tunginud. Nüüd polnud vangidel kuigi raske ettetuppa pääseda ning sealt lossihoovi, kus käis juba viimne võitlus. Siin istus metsik tempelrüütel sadulas ja teda piirasid jala- ning ratsasõdurid, kes olid ühinenud selle kuulsa juhiga, et viimset katset teha pääsmiseks ja põgenemiseks. Tema käsul lasti tõstesild alla, kuid tee oli ees kinni, sest vibumehed, kes tänini oma nooltega lossi kaitsjate rahu rikkunud, tormasid silmapilk ettepoole, niipea kui nad nägid lossist suitsu tõusvat ja silda alla lastavat: nad tahtsid takistada kindlusväe põgenemist ja päästa oma jagu saaki, enne kui ta leekides hukkub. Teisest küljest tormas salk taguväravast sisse tulnud piirajaid lossihoovis asuvate vaenlaste kallale, kes sattusid nõnda kahe tule vahele.

Kuid meeleheide ja vääramata vaprusega juhi eeskuju ajas sõdurid äärmisel jõupingutusel vastu panema ning pare-


331