Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/334

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kehakatteid ja lastes sõjalaulu kõlada, nagu seda tegid vanad paganliste saksilaste laulikud lahinguväljal. Tema pikk, hall lahtine juus lehvis paljalt pealt tuules laiali; rahuldatud kättemaksu-himu joovastunud vaimustus lõõmas tema pilgus segamini hullumeelsuse leegiga; ja nagu mõni saatuse õdedest, kes heietab inimese elu, lehvitas ta oma käes kedervart. Mõned tema metsikud read, mida ta laulis keset leeki ja lahingut, on järeltulevaile põlvedele alal hoidunud:

1.
Luisake terast,
Tulimao valge pojad!
Tõrvalont süüta,
Hengisti tütar!
Ei sööminguks vaja küll teravat rauda,
Ta on lai, kõva ja pistja otsaga;
Ei tõrvalont juhi meid mõrsja kambri,
Ta läigib, leegitseb sinihelgil.
Luisake terast, karjub ronk!
Süüta tõrvik, Zernebock ulub!
Luisake terast, tulimao pojad!
Süüta tõrvik, Hengisti tütar!
2.
Must pilv rippumas thani lossi kohal;
Kotkas karjub — ta rinnal a’ab ratsa.
Ära sa karju, ratsanik pilvede hall,
Sul sööming on valmis!
Walhalla neitsid heidavad pilku,
Hengisti tõug neile võõraid saadab.
Lokke lehvitage, neitsid Walhallast!
Trummi põristage hõiskavaks rõõmuks!
Mõnigi vägev jalg teie pool’ teel,
Mõnigi kiiverpea!
3.
Tumedalt istub öö thani lossil
Ja ümbruses pimedad pilved;
Varssi nad punased, nagu vaprate veri!
Metsade hävitaja lehvitab oma kiivritutti neile,
Tema, see losside neelaja,


334