kehaliku karistusega, ei, isegi surmaga, kui ma mitte neljasadat krooni lunastusraha ei maksa, lisaks kõigele saagile, mis ta juba minult röövinud — kuldketid ja kalliskivi-sõrmused, mille väärtus arvamata; pealegi veel kõik see, mis on nende karedate kätega murtud ja purustatud, nagu näiteks minu pulbrikarp ja hõbedased lokikäärid.“
„See on võimatu, et Allan-a-Dale teiesuguse auväärt isikuga nõnda oleks talitanud,“ vastas pealik.
„See on tõsi, nagu püha Nikodeemuse evangeelium,“ ütles prior; „tema vandus põhjamaa keele julmil sõnul, et tema poob mu metsas kõige pikema puu otsa üles.“
„Tegi ta tõepoolest seda? Noh, siis ma arvan, auväärt isa, et parem on tema tahtmist täita, sest Allan-a-Dale on mees, kes oma sõna peab.“
„Teie ainult naljatate minuga,“ ütles jahmatanud preester sunnitud naerul, „ja head nalja armastan ma kõigest südamest. Kuid, ha, ha, ha! peale seda, kus kogu öö juba naljatatud, oleks aeg hommikul tõsiselt asjast rääkida.“
„Mina olen tõsine nagu mõni pihti-isa,“ ütles pealik, „teie peate kena ümmarguse summa lunastusraha maksma, härra kloostriülem, või teie klooster peaks uued valimised korraldama, sest oma kohale ei lähe teie mitte enam tagasi.“
„Olete teie kristlased,“ küsis prior, „ja räägite vaimulikuga niisugust keelt?“
„Muidugi kristlased,“ vastas pealik, „ja pealegi on meil veel oma jumalamees. Munk, astu ette ja seleta sellele auväärt isale kõnesolevat pühakirja.“
Pooljoobnud munk oli omale ametikuue rohelise vammuse peale tõmmanud ja kraapis kõik oma endistest aegadest järele jäänud teadmiseraasukesed kokku. „Püha isa,“ ütles ta, „Deus faciat salvam benignitatem vestram. Olge tervitatud rohelises metsas.“
„Mis jumalakartmata kometimäng see on?“ küsis prior. „Sõber, kui sa tõesti kiriku kilda kuulud, siis oleks sinu õige kohus mulle ennemini teed näidata, kuidas ma nende
353
