Jäi järele veel juudilt tagatisi nõuda niihästi priori kui ka iseenda lunastusraha maksmiseks. Sellepärast andis ta oma pitseriga kinnitatud kirja ühele oma suguvennale esitamiseks Yorkis, et see tuhat krooni kirjatoojale maksaks ja teatud kaubad, mis kirjas tähendatud, välja annaks.
„Minu vend Sheva,“ ütles ta sügavalt ohates, „hoiab mu kaubamaja võtmeid.“
„Ja ka võlvkambri omi,“ sosistas Locksley.
„Ei, ei, Jumal hoidku selle eest!“ ütles Isaak. „Neetud olgu see silmapilk, kus keegi selle saladuse teada sai.“
„Minu pärast ole mureta,“ ütles röövlipealik, „kui sinu kiri meile määratud summa muretseb. Kuid mis nüüd, Isaak? Oled sa tummaks ja kurdiks jäänud? On tuhande krooni maksmine juba tütre sul meelest peletanud?“
Juut kargas üles. „Ei, Diccon, ei, silmapilk lähen ma teele. Ela hästi, sina, keda ma heaks ei taha, kuid keda ma ka halvaks ei tohi ega soovi nimetada.“
Aga enne kui Isaak läks, andis talle pealik veel järgmise nõu kaasa: „Ole oma pakkumistes helde, Isaak, ja ära hoia oma raha tütre päästmisel. Usu mind, et raha, mis sa nõnda kokku hoiad, sulle pärast rohkem valu sünnitab, kui sulatatult kurku valatuna.“
Isaak oli sügaval ohkel nõus ja asus kahe tugeva röövli saatel teele, kes pidid temale metsas juhiks ja ka kaitseks olema.
Must rüütel, kes suure huviga sündmusi oli jälginud, jättis nüüd omakorda röövlitega jumalaga ja ei võinud muidu, kui pidi oma imestust avaldama, et inimeste seas, kes pidid olema väljaspool igasugust seadust, niipalju seadusepärast korraldust leidub.
„Ka halval puul kasvab mõnikord head vilja, härra rüütel,“ ütles vabamees, „ning kurjad ajad ei sünnita alati mitte ainult kurja. Nende seas, kes siia seaduseta seisukorda tõugatud, on kahtlemata paljud, kes oma vabadust teatud tagasihoidlikkusega tarvitavad, kuna teised otseteed kahetsevad, et nad üldse on sunnitud niisugust ametit pidama.“
365
