Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/406

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


siis kaitseb ta seda oma kehaga ja selle mõõgaga, mis nii sagedasti võidelnud ristiusu eest.“

„Meie anname sulle andeks, vend Brian,“ ütles suurmeister, „et sa oma sõjategudega meie ees uhkustanud; see enese tegude ülistamine tuleb meie verivaenlaselt, kes katsub ukutada meid oma teenuste jumaldamisele. Kuid sinule saab meie andeksandmine osaks, sest meie arvame, et sina teed seda vähem iseenda tahtmisel kui selle kihutusel, keda meie püüame taeva abil oma koosolekult eemale peletada.“ Pilk täis põlgust välkus Bois-Guilberti mustadest ja metsikuist silmist, kuid ta ei lausunud midagi. „Ja nüüd,“ jätkas suurmeister, „kus meie venna Goodalricke küsimus nii puuduliku vastuse osaks sai, katsume meie, vennad, oma kaitsepühimuse abil juurdlust jätkata ning selle jumalakartmata saladuse põhjani tungida. Laske siis nüüd need ette astuda, kes veel midagi teavad selle juudinaise elu ja tegevuse kohta rääkida.“ Saali alumisest osast kostis nüüd mingisugune müra ja kui suurmeister selle põhjuse järele küsis, siis vastati temale, et seal olevat üks endine jalutu mees, kelle liikmed see juudinaine mingi imepalsami abil terveks teinud.

Vaene talupoeg, sündimise poolest saksilane, kisti kohtujärje ette; ta oli täis hirmu, sest ta kartis karistust, miks ta oli lasknud end juuditüdruku palsamiga ravitseda. Täiesti terve polnud ta mitte, sest ta lähenes karkudel tunnistust andma, mida ta tegi vastu tahtmist, valades isegi pisaraid. Ta rääkis, tema elanud paar aastat tagasi Yorkis, kus teda äkki mingisugune piinav haigus tabanud, kui ta rikka juudi Isaaki palkamisel tislerina töötanud; võimatu olnud tal ennast oma asemelt liigutada, enne kui Rebekka temale arstimisabinõud kätte juhatanud; iseäranis mõjuv olnud mingisugune vürtsitud palsam, mille abil ta teatud määral jällegi võinud hakata oma liikmeid tarvitama. Peale seda annud Rebekka temale purgitäie seda kallist salvi kaasa, kinkinud pisut raha ja saatnud ta oma isa majja Templestowe läheduses. „Ja kui teie kõrgeausus lubavad,“ ütles talupoeg, „siis ei tahaks ma mitte arvata, et see tüdruk mulle sellega tahtis halba


406